Meie valimisliidu liige ja üks eestvedajatest Romet Piller kirjutas koostöös kolleegi Katre Kikkasega Õpetaja Lehes artikli haridussüsteemist ja sellest, millised on unistuse muutused. Katre ja Romet on Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrandid.
Õpetaja ei ole imeinimene
Haridus- ja Teadusministeerium saadab koolidele suuniseid ning pered teavad, mida koolidelt nõuda, kuid tuleb mõista, et õpetajad ei ole imeinimesed. Paljudes kohalikes omavalitsustes arvestatakse õpetaja täistööaja töötasu endiselt 22-24 kontakttunni pealt. Kooli pidaja võib küll öelda, et “palgaküsimused on koolijuhi otsus”, ministeerium suunab kohalikke omavalitsusi ja koole kasutama kaasaegseid palgasüsteeme, kuid juhtkonnad tegutsevad nende vahenditega, mida neile võimaldatud on. Me ei hakka siinkohal rääkima distantsõppe ülekoormusest, vaid õpetaja igapäevasest koormusest. Kaasav haridus on viinud meid selleni, et õpetaja peab olema suuteline ette valmistama ja läbi viima ühe tunni ajal paralleelselt nt viis tundi. Selgitame ja toome näite. Üht tundi ettevalmistav õpetaja peab samal ajal arvestama 1) riikliku õppekavaga; 2) lihtsustatud õppekavaga; 3) individuaalsete vähendatud õpitulemustega, abimaterjalidega; 4) mitmesuguste diagnoosidega; 5) andekusega jne. Olgem ausad – see loetelu võiks jätkuda.
Läbi kahe kooliaasta oleme näinud väga erinevaid viise, kuidas õpetajad peavad tunnid üles ehitama. Olgu tavaline tund klassiruumis, kus õpilased on kohapeal, veebitunnid videosilla vahendusel või koguni nö hübriid- ehk põimitud õpe. Neist viimaseid on rakendatud juhul kui õpilased on eneseisolatsioonis ning saavad kodus õppida või kui õpetaja on eneseisolatsioonis ja saab kodust õpetada kooli klassiruumis olevaid õpilasi.
Veebitunnis on õpetajal raske ennustada, kas nimekasti taga õpilane reaalselt kaasa mõtleb ja töötab ning ärgem unustagem eelpoolmainitud individuaalset lähenemist vajavaid õppijaid, kellega tuleb virtuaalselt samuti tegeleda.
Õpetajate pingutustele annab tihtipeale valusa hoobi lapsevanemate rahulolematus. Kes meist ei tahaks oma õigusi taga nõuda? Kahjuks kuuleme järjest enam kolleegide suust lauset: “Lastega saan hakkama, aga lapsevanematega on keeruline.” Miks see peab nii olema? Võiksime proovida teha rohkem kodude ja koolide vahelist koostööd ehk teha koostööd selle nimel, et lastel oleks võimalikult hea õppida.
Olukorra lahenduseks tulekski eelkõige vaadata üle õpetajate koormus ja leida lahendusi, et täiskoormusega töötaval õpetajal oleks vähem kontakttunde nädalas. Taoline lähenemine annab võimaluse kõiki tunde korralikult ja sisukalt ette valmistada, anda õpilaste töödele edasiviivat tagasisidet ja tegeleda süvendatult õpilaste erivajadustega.
“Viimane miil” asub seal, kus on kaugeim talukoht
Praegusel ajal ei kujuta me enam hästi ette olukorda, kus õpilasel on võimalus öelda, et “mul ei ole kodus internetti”. Oleme näinud, et seda on reaalselt IGAS PERES vaja selleks, et õppida.
Riigijuhid peavad mõistma, et kiire interneti võrgu arendamine ehk kõnekeeles “viimase miili projekt” pole sugugi lõppenud. Tänases olukorras ei ole enam alevikud, alevid ja külad “viimane miil”. Meil on õpilasi, kellel kaob internetiühendus siis kui “puud lähevad lehte” ehk Eesti metsade vahel on hulganisti leibkondi, kelle sideühendusi mõjutavad oluliselt nii ilmastik kui ka aastaaegade vaheldumine.
Igal pool Eestis peab olema inimväärne elu ning tänapäeval on püsiv internetiühendus osa sellest. Ikka veel leidub peresid, kus napib infotehnoloogilisi vahendeid. Sel õppeaastal on aidanud laenamiseks arvuteid soetada riigi kaudu ka Lastekaitse Liit. Internet koolist laenatud arvutiga aga kaasa ei tule. Paraku on praeguseks lahenduseks kujunenud see, et mägi peab minema Muhamedi juurde, mitte Muhamed mäe juurde.
Seetõttu peame oluliseks, et “viimase miili projekt” viiakse ellu senisest kiiremas tempos. Mõistame, et iga talu juurde ei ole hajaasustuses võimalik riigi raha eest valguskaablit viia, kuid sellisel juhul peab aitama riik välja töötada vastavad lahendused, et piisavalt püsiv internetiühendus jõuaks tõesti iga kaugeima taluni nii, et pere ei peaks levi tagamiseks oma raha eest isiklikku koduhoovi sidemasti ehitama.
Õpetajaameti populariseerimine ja alustavad õpetajad
Distantsõppe ajal räägitakse pidevalt õpetajate koormusest, läbipõlemisest, keskmisest väiksemast palgast jne, mis on omakorda viinud selleni, et vähesed noored unistavad õpetajaametist. Vaadates õpetajate keskmist vanust on mure suur. Igal aastal on rohkem karjääri lõpetavaid kui alustavaid õpetajaid.
Loomulikult võiks alati palgast rääkida. Õpetajad on ennegi meeleavaldusi korraldanud selleks, et saada inimväärset palka. Tegelikult on mure suurem, sest ühe eriala populaarsus sõltub ka sellest, kuidas riik ja ühiskond üldiselt õpetajatesse suhtuvad. Keerulisem küsimus on see, kuidas suhtumist parandada. Ilmselt aitaks palga tõstmine ja koormuse vähendamine. Aga kindlasti ka külalistundide propageerimine.
Õpetajate puudus on väga tõsine probleem eelkõige maapiirkondades. Riigi poolt on püütud probleemile lahendust leida alates 2008/2009. õppeaasta algusest, mil alustati õpetajate lähtetoetuse rakendamisega. Kui esialgu olid toetuse saajate fookuses vaid üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste õpetajad, siis 2019. aastal lisati nimekirja ka tugispetsialistid. Ebapiisavaks teeb toetuse süsteemi alustavale õpetajale esitatavate nõuete nimekiri. Nimelt saab toetust taotleda juhul kui alustada õpetajana tööd pärast õpingute lõpetamist ja kvalifikatsiooni omandamist. Maapiirkondades oodatakse ja vajatakse alustavaid õpetajaid kohe, kui nad soovivad alustada ja sageli see võib juhtuda enne ülikooli lõpetamist ja/või kvalifikatsiooni omandamist. Lisaks on olulisel kohal õpetaja koormus, mis peab olema vähemalt 0.5, kuid võttes näiteks õppeainena füüsika väiksemas põhikoolis, siis peab õpetaja jagama end mitme kooli vahel ja koormuse nõude täitmine võib osutuda väga keeruliseks.
Maapiirkonda elama tulemisel on olulisel kohal elukoht. Üüriturg on põhimõtteliselt olematu. Tegelikult kõlab ju väike majapidamine mõnes alevikus või külas väga hästi, kuid ostmine pole lihtne. Eesti pankades on reegliks: mida kaugemal keskusest, seda kõrgem peab laenu võtmisel olema omafinantseeringu osakaal. Rääkimata sellest, et mõni pank ei tahagi ilma kinnisvara tagatiseta laenu anda selleks, et maapiirkonda eluase soetada.
Oleme seisukohal, et alustavate õpetajate lähtetoetuse süsteem tuleb üle vaadata ning uuendada seda vastavalt regionaalsetele eripäradele. Samuti tuleb sarnaselt Kagu-Eesti spetsialistide eluasemete toetusmeetmele aidata eluaseme soetamisel ja renoveerimisel ka väljaspool nn kuldset ringi tööd alustavaid õpetajaid. Siinkohal tunnustame kohalikke omavalitsusi, kes on juba pakkunud alustavatele õpetajatele tööandja poolset eluruumi.
Huviharidus on osa haridussüsteemist
Formaalhariduse ja mitteformaalse õppe omavaheline lõiming on üllas idee, mille realiseerimiseni on veel pikk tee minna. Mitteformaalse õppe eesmärgiks on ennast arendada valdkondades, mida üldharidus ei arenda või arendab liiga vähe. Õpilaste seas on probleemiks vähene eneseväljendusoskus. Formaalsetes ainetundides ei ole õpilased piisavalt avatud ning seetõttu on nad ennast valmis avama näiteks näite- või tantsuringis. Just nendes huviringides peab õpilane arvestama teistega ja õppima koostööd tegema ning üksteiselt õppima, olema osa kollektiivist.
Viimasel kahel õppeaastal on distantsõppe tõttu jäänud huviharidus vaeslapse rolli. Viiruse leviku seisukohast on see olnud õigustatud käik, kuid tekib küsimus, missugused õpilüngad on huvihariduses tekkinud ning mis on selle tagajärjed? Seda kõike näeme mõne aja pärast.
Huvihariduse ja -tegevuse toetus omavalitsustele on esimene suurejooneline regionaalne meede, mida ei tohi kahtluse alla seada. Huvihariduse- ja tegevuse finantseerimine tuleb tagada ka keerulistel aegadel. Loodame, et otsustajad mõistavad selle valdkonna väärtust. Just ringijuhid on need, kes on esimesena valmis õuesõpet rakendama ja oma tööd kohandama. Väärtustame neid ja nende tegemisi.
Haridus peab kuuluma kõigile
Hariduse omandamine on inimõigus. Distantsõpe on välja toonud mitmed kitsaskohad, milles näeme reaalselt, kui palju on õpilasi, kellel on keeruline meie süsteemis haridust omandada. Kodus õppides ei ole kõrval tugiisikut, pinginaaber ei saa aidata, individuaalset lähenemist on keeruline tagada. Eriti neile, kes vajavad kontaktõpet koolis, sest neile ei sobi iseseisev õppimine. Koolid on olukorras, kus eraldi õpetaja jaoks ei ole vahendeid. Õnneks on piirangud olnud leebed ja lisatuge vajavad õpilased on alati võimalusel kooli kutsutud. Seda juhul, kui õpetaja suudab ja jaksab õpetada samaaegselt nii neid õpilasi, kes on koolis kui ka neid, kes kodus. Paljudes koolides on ka tugispetsialistide puudus, mis paneb õpetajatele veel suurema koormuse. Rääkimata sellest, et inimene on sotsiaalne olend ja reaalsed kontaktid kaasõppuritega võivadki olla võtmeks, et areng saaks toimuda. Sotsiaalseid oskusi ei ole võimalik üksinda õppida.
Lapsevanemad, kes on järsult kodudes õpetaja rolli pandud, ei suuda kõiki ülesandeid täita ja lapsi toetada on keeruline. Rääkimata sellest, et õpetaja rolli püütakse täita kõigile lastele korraga ning teha seda ka oma tööde ning muude tegemiste kõrvalt.
Sellest lähtuvalt on koolidel tungiv vajadus täiendavate tugispetsialistide järele. Mõistame, et neid pole palju isegi mitte kogu Eesti peale kokku. Tagavaravariant oleks suunata koolidesse täiendavaid vahendeid selleks, et koolidel oleks võimalus kaasata kollektiivi rohkem õpetajaid, kes tegeleks nii õpiabiga kui ka õpetamisega väiksemates rühmades ja individuaalselt. Kui koolidel jätkuks vahendeid personali värbamiseks, siis suudaksime tagada võrdse ligipääsu haridusele iga õpilase jaoks.
Kriisiolukord on ainulaadne võimalus vaadata otsa süsteemi nõrkustele ning teha vajalikud parandused. On oluline, et muutuste elluviijad kaasaks otsuste tegemisse neid, keda muudatused otseselt mõjutavad. Loodame, et peagi on haridusuuendustesse kaasatud nii õpetajad, õpilased, lapsevanemad kui ka koolide pidajad. Sedasi on võimalik ühiselt luua selline haridussüsteem, milles on kõik osapooled õnnelikud.
